Pahtlilabidade tõmbekatse on ülioluline protseduur nende mehaanilise tugevuse ja vastupidavuse hindamiseks. Siin on samm-sammuline jaotus selle kohta, kuidas seda tavaliselt tehakse.
Esiteks on oluline proovide ettevalmistamine. Valige esinduslik pahtlilabida, tagades, et see on tootmisseisundis ilma kahjustuste või muudatusteta. Proovi tuleb hoolikalt mõõta ja selle mõõtmed üles märkida, kuna neid kasutatakse järgmistes arvutustes. Erilist tähelepanu pööratakse piirkonnale, kus jõudu rakendatakse, tavaliselt tera ja käepideme vahelisele ühendusele või muudele kriitilistele pingepunktidele.
Järgmiseks seadistatakse testimisseadmed. Tõmbekatsetes kasutatakse tavaliselt universaalset testimismasinat (UTM). See on kalibreeritud, et tagada täpne jõu mõõtmine. Seejärel kinnitatakse pahtlilabida näidis kindlalt UTM-i käepidemetesse. Üks ots on kindlalt fikseeritud, teine ots aga kinnitatud masina liikuva osa külge, mis rakendab tõmbejõudu.
Kui kõik on paigas, algab test. UTM rakendab järk-järgult ja püsivalt tõmbejõudu piki pahtlilabida pikitelge. Seda jõudu suurendatakse kontrollitud kiirusega, mis on tavaliselt ette nähtud vastavalt tööstusstandarditele. Jõu rakendamisel jälgib ja registreerib masin pidevalt jõu suurust ja proovi vastavat pikenemist.
Katse ajal jälgivad vaatlejad mis tahes rikke märke, nagu tera tekkivad praod, käepideme ja tera ühenduskoha eraldumine või plastne deformatsioon, mis ületab vastuvõetavaid piire. Kui proov lõpuks puruneb või saavutab etteantud tõrkekriteeriumi, test peatub.
Seejärel analüüsitakse salvestatud andmeid, sealhulgas maksimaalset jõudu, mida proov talus, ja katkendlikku pikenemist. Neid väärtusi võrreldakse pahtlilabidadele kehtestatud standarditega. Kui näidis vastab või ületab nõutud tõmbetugevuse ja pikenemise väärtusi, läbib see katse, mis näitab, et pahtlilabida on piisavalt kvaliteetne, et taluda tavakasutuses tekkida võivaid pingeid.
